Kiire elulugu, mu pere, SÄRTS 2017 ja pusle!

Nii, kui eelmise postituse valmis ja avaldatud sain, hakkas tunni pärast juba lund sadama! No muidugi see mulle ikka jätkuvalt meeldib ja sellest ära ei ütleks aga noh, midagi suurt ju sellest enam loota pole ja ei hakka lootusi siin üles kergitama ka, et äkki ikka tuleb kena talv. Mu mõtted kevades juba! :)

Vaatasin enda esimese ja teise blogipostituse piilujate arvu ja mõtlesin, et peaksin natuke ikka endast ka sissejuhatavalt rääkima. Sest no vaatamiste järgi julgen öelda, et blogi lugejaid on üllataval kombel ikka ka mujalt, kui minu lähedastemate inimeste seast ja muidugi on mul väga suur rõõm seda näha :) Niisiis...

Mina, Maarja-Liis ehk Liisu, olen 23-aastane neiu Ääsmäelt. Alates 2016. aasta oktoobrist õpin Eesti Esimeses Erakosmeetikakoolis kosmeetiku erialal kaugõppel ja töötan poolekohaga oma kodukoha noortekas ehk Ääsmäe Noortekeskuses noorsootöötajana. Jooksvalt tegelen ka ühele isa firmale kuuluvate Vergi Puhkemajadega. Hobideks on tennis, rahvatants ja võrkpall. Ja laulda meeldib mulle ka, kuid seda ainult nii, nagu paljudele teistelegi ehk üksinda autos või salaja oma toas, kui teisi pole.

Huvidega on nii, et kõike teen ma ainult hobi korras ehk ei võistle ma kuskil ;) Tennist mängin 2 korda nädalas (juba 15 aastat), võrkpalli (mõni aasta olen tegelenud) ja tantsu (ka juba 16 aastat) saab ühe korra nädalas. Ja kokkusattumus missugune, neljapäeval saan tegeleda kõigi kolmega järjest! Ehk neljapäev on üks paras edasi-tagasi tiirutamine: 17.45 tennisesse, 19.00 tantsima ning 20.00-20.30 lippan võrgutrenni, mis tegelikult kell 19.30 algust teeb aga kuna mind on ainult üks ja tahaks ikka igalepoole jõuda, siis pean kompromissi tegema ning natuke võrgutrennist varastama, et ka tantsud tantsitud saaks. Ja kuna nüüd tantsime üks nädal neidudega ja teine nädal segastega, siis ei tahaks ju puududa kaa; niigi harva kohtub.
Igatahes, kui neljapäeval 21.30 võrguga lõpetame ja koju jõuame, on tegelikult väga hea tunne küll! Et ikka on sel päeval tehtud :)

Ajalooga on nii, et esimesed eluaastad elasin Rakvere lähedal Uhtnas, siis kolisime pealinna Kristiine kanti ja sealt kino Kosmose juurde ning siis Ääsmäele: esimesse korterisse, siis natuke suuremasse teise, siis hakkas isa maja ehitama ja elasime mõned kuud oma saunamajas ning nüüd oleme 2 aastat elanud oma majas. Lasteaias käisin ma veidi Uhtnas, siis pealinnas (tervitan oma sunrabbitzeid!). Põhikoolitee läbisin Ääsmäe Põhikoolis, keskkooli Saue Gümnaasiumis ning 2013. septembris astusin Tallinna Ülikooli infoteaduse erialale. Ülikoolis käies elasin ma meie linnakorteris enamasti, siis tulin koju tagasi, kuna kooligraafik muutus mugavamaks ja 2015 sügisel jõudsin isegi ühikasse hetkeks! Kuna aga eelmise aasta jaanuaris otsustasin koolist ära tulla, siis jätsin ka ühika ja enda armsate korterikaaslastega hüvasti. Jõudsin seal olla küll paar kuud aga nad said nii armsaks!

Ma tahan lühidalt tutvustada ka oma famiiliat :) Perekonnas on mul juuksurist ema Janika, ärimehest isa Taivo, 7. klassi jünger ehk õde Violette ja 3. klassi jumbu ehk õde Cristel. Muidugi on meil veel koer Lexie, kodujänes Blacky ja kuldhamster Oliver. Veel on meil vanaema Eva, kes elab ka Ääsmäel ning vanavanemad (kes end nii kutsuda ei luba) Siiri ja Jaan ehk Mummi ja Jassi, kes hetkel veel elavad ja töötavad Soomes, kuid mitte kauaks- nimelt ehitavad nad Sõmerule maja! :) Tädi Kätu elab elukaaslase Andrese ning laste Marcuse ja Karoliinaga Piiral ehk pm Rakveres, tema vend ehk onu Olari elab samuti oma perega hetkel Soomes aga ka nemad ehitavad Sõmerule maja ning mu teine onu Tõnu on ka Soomemaal.
Ja minu noormeheks on Andre, kellega oleme varasemalt sõbud olnud umbes 7 aastat :) Tema teeb tööd Tootes ning vabal ajal teeb ta sporti. Ja sporti. Ning siis veel veidi sporti.

Viuh, nüüd vist peamised asjad kirja saadud. Ma lihtsalt tundsin, et tahan just nii täpselt tutvustada ja asjad kirja saada :)

Sõbranna Kerttu ütleb alati, et olen ühes asjas liiga tagasihoidlik- kiidusõnade ja tänu vastuvõtmises. No, olen vist küll. Aga näitan talle nüüd, et olen veidi julgem ja kirjutan, et ka see aasta on mind esitatud SÄRTS 2017 nominendiks! SÄRTS on Saue Valla noorte tunnustusauhind ja seda jagatakse juba neljandat aastat ning mis kõige vahvam- ürituse korraldajaks on minu Kerttu! Olen 3 aastat olnud nomineeritud ja 2 aastat auhinna omanikuks ka saanud ning muidugi mul on väga hea meel, kui selline kiri jälle postkasti jõuab aga sesmõttes on heaga natuke naljakas kaa, et ma ju ise töötan tublide noortega, kes ka alati nomineeritud on ning juba mitu ilusat auhindagi koju toonud! Igatahes on järgmise nädala neljapäev taaskord oma särtsakate noortega Särtsule minek! :)

Vaatasin, et täna ju uue aasta esimese kuu viimane päev! Tuletasin meelde, et aastavahetusel mõtlesin nende uusaastalubaduste peale ja miks inimesed neid just aastavahetustel annavad. Mu arust võid sa endale lubadusi anda iga päev, kui soovid, selleks ei pea ju üks aasta ära minema ja teine algusest peale hakkama. Ma pole kunagi niimoodi midagi lubanud, et nüüd luban ja ongi kõik ja nii peabki minema ja tegema. See aastavahetus kaa ei lubanud nii. Mõtlesin enda jaoks välja lihtsalt mõne mõtte selleks aastaks, mida teha sooviksin. Üks nendest on lihtsalt selline mõnus asi enda jaoks ning see sai inspiratsioonikübemekese sõbranna Angela viimaste aastate tegemisest- nimelt loeb Anx iga kuu ühe raamatu. Seega, minu jaoks on tegemist pusle-aastaga ehk iga kuu kavatsen ühe pusle kokku panna, seda siis 1000+ tk. Tegemist on lihtsalt ühe mõnusa vaba aja nuputamistegemisega. Esimese kuu pusle sai tegelikult üpris kähku kokku ja olen pikisilmi uut kuud uue puslega oodanud, sest sellega on jälle Anx seotud. Enne sünnipäeva uuris ta mu kingisoovi ja vastasin talle, et kinkigu üks äge pusle. Nii ta siis mu soovi täitiski aga kingiks polnud mitte mingi niisama pusle, eks. Tegemist on ikka sellise pildiga, kus figureerib koht, kus me koos ka käinud oleme ;) Nii ma nüüd ootan, et saaks see õhtu juba läbi ja öö kah ning hommikut saab alustada ühe khuuli pildiga (pilti näed järgmises postituses ;))!!!

Ajaa! Mulle meeldib, et ma näen, kust riigist mu blogi loetakse ja noh, juba nii mõnegi riigiga panen inimesed kokku aga eriti huvitav oleks muidugi teada saada, et kes mind näiteks Araabiast või Kanadast või Suurbritanniast loeb ;) Ja mul on tuttavaid Soome pool kaa aga ühtlasi tean, et sealt loevad mu postitusi ka mu armsad vanavanemad, kellele täna tervitused saadan- olge ikka muhedad!

Nii, nüüd tuli vist kuidagi pikk postitus aga ega rohkem juttu polegi! :) Olge ikka vahvad!
Tsau!

No peaaegu kõik saime pildile! Üheks jõuluvana kingiks see aasta kõigile olid need ägedad kaelapadjad aga massaažifunktsiooniga! :D

Jaanuarikuu puzzle

Nädalavahetused on lõõgastumiseks!

Tõsilugu! Nädalalõpp on selline aeg, mis on täiesti sinu enda teha (muidugi juhul, kui sul säärast sorti töökoht pole, kus nädalavahetustelgi tööd teed). Kas naudid aega üksi või lähedastega, teed midagi põnevat või lihtsalt oleskled. Sa ju tead, et mõni nädalavahetus lihtsalt on selline, mil tahad käia ja teha aga samas mõni jällegi säärane, kus tahaksid lihtsalt koduste toimetustega aega veeta. Või vähemalt minul on küll nii. See nädalavahetus oli lõbus!

Reede oli poolenisti kodune, poolenisti töökas päev ehk kell 16 suundusin töö poole. Töökaaslane Imbi ja tema kaaslane Tarmo mõtlesid teha vahva virtuaalprillide katsetamise õhtu noortekas. Nii me siis olime tavapärasest kauem avatud ning väikse seltskonnaga katsetasime VR-prille ning seda siis mängisime teel. Ma olen varasemalt nende prillikestega kokku puutunud korra ja seda alles 2016 suvel, kui sõbudega Palangal käisime. Aga seal me ei mänginud, vaid meile pandi lihtsalt prillid pähe, istusid kaaslasega koos liikuval masinal ning justkui vaatasid mingisugust lühifilmi, mis jättis mulje, et oled ise seal actioni keskel.

Reedel noortekas aga panime prillid pähe ning sõitsime rallit, võitlesime robotitega või mängisime Resident Evil-i mängu. Ma proovisin kõik mängud korra läbi ja väga äge oli. Rallis oleksingi nagu ise sõitnud ja robotitega võistelda oli ka kihvt aga Resident Evil (filme pole ma kordagi näinud)  väga peale ei läinud. Ma muidugi ehmun väga kergesti ja seal pidid mahajäetud majast üles leidma enda naise, kes oli sisemiselt nagu zombieks või kellegiks sääraseks muutunud. No ma vist jõudsin seda mängu kuskil 5-10 minutit mängida, kuni veits halb hakkas. Mäng oli tõesti hirmsalt reaalne aga see mind nii väga ei heidutanud, pigem oli asi nendes prillides. Kõnnid seal ringi, liigutad pead igalepoole ja kõik tundub üpris päriselt ka olevat. Proovisin pärast veel korra edasi mängida aga siis lõpetasin juba puht hirmu pärast üpris kähku ära.

Ülejäänud reede õhtu veetsime Andrega koduselt ning laupäeval suundusime Andre, ema ja isaga EXIT-roomi, kõigil esimene kord. Üks empsi sõbranna kinkis talle kinkekaardi ühte nendest ruumidest ning otsustasime selle nüüd peaaegu, et viimasel hetkel ära kasutada. Kell 16.00 ootas meid Hullu Doktori tuba- ülesandeks on toast 60 minuti jooksul välja pääseda ja selle toa puhul pidime välja nuputama, kes oli doktori kadumises süüdi. Noh, sellega läks nüüd nii, et jõudsime küll päris lähedale aga uksest välja ise ei saanud. Ja kes käinud, see teab, et kui tunni jooksul toast välja ei saa, tehakse sulle ise uks lahti. Ma ei kirjuta, mis ja kuidas tegema peaksid, et sealt välja pääseda aga mainin lihtsalt neile, kes käinud pole, et: sul on tuba, 60 minutit, vihjed ja nuputamine ning raadiosaatja abi saamiseks. Minge proovige kindlasti järgi! EXIT-room pole Eestis muidugi ainuke selline koht, kus põgenemistubades käia saad. Juhul, kui sind see huvitab aga internetist infot otsida ei viitsi, siis küsi minu sõbra Rauno numbrit, sest tema on enda grupiga viimaste andmete järgi käinud läbi kõik Eestis olemasolevad põgenemistoad üldse! Igatahes oli EXITis äge ning teistmoodi värk ja nüüd võiks teised toad ka ikka ära proovida; seekord edukamalt, ma loodan.

Ülejäänud laupäeva veetsin ma enda neidudega. Meil on üks muhe viiene kamp naisi: Gerda, Heidi, Kerttu, Triin ja mina. Seekord ravis Heidi ennast ja oma perekonda ning naisteõhtu möödus meil neljakesi. Ja mis naised ikka teevad- viievõistlus, lobisevad ja lobisevad ja lobisevad ja päästavad maailma! Ja tegelikult ka, Gerdal on üks äge lauamäng nimega Pandemic Legacy, kus mängijad on kõik üks ja sama võistkond ning ülesandeks on maailm viirustest vabaks teha. Jõuludel Gerda meile seda mängu tutvustas ja tegemist on põneva mänguga, kus mängijad tegutsevad koostöös ning justkui mängu vastu. Enne soojendas Gerda meid muidugi viievõistlusega üles: Kahooti filmiviktoriin, pallivise, lauluviktoriin, kiirusevoor ja mälumäng. Jee, väljusin mina võitjana ning tänan omaltpoolt kangeid ja hästi motiveeritud vastaseid! :D

Samuti sain ma neidude peal natuke ka koolis õpitut praktiseerida. Kuna mul hakkab periood, kus koolis käime üle kuu ühe nädala ehk üpris harva, siis saan kodus eriti palju praegu kõigi peal harjutada seda, mida siiani õppinud olen :) Ja muidugi õhtu lõpuks meenutasime rõkkava naeruga suvel toimunud Kerttu meeleolukat tüdrukuteõhtut ning tema ja Indreku kauneid pulmi.

Täna koju jõudes mõtlesin endamisi ilma üle. Talv on mu lemmik aastaaeg ning tahaks ainult lund ja lumetormi ja lund ja lumetormi. Aga noh, jõulud on läbi, aastavahetus ka, nüüd on sünnipäev ka möödas ja ma ei jaksa enam seda talve oodata. Kui siiani on mu sõbrad rääkinud, et tuleks juba suvi ja soe aeg ja ma olen sellele tugevalt vastu punninud, et eii, ootame ikka talve ja ilusat lund, siis nüüd ma tõstan käed üles ja annan alla, sest seda ei paistagi tulevat. Hakkan ka nüüd soojemat aega ootama ja ilm tehku, mis tahab, sest lund siit taevast küll ei paista tulevat.

Soovin teile mõnusat pühapäeva jätku, tsau!

Põnev ja kaasahaarav Pandemic Legacy

Osava käega Kerttu

Terrorist Triin ja nupukas Gerda

    

Alustan uue hooga!

Kui mitu korda olen ma juba selle seitsme aasta jooksul sellel leheküljel kirjutamist uuesti alustanud? Ma ei tea. Aga igaljuhul teen ma seda taaskord! Ausalt öeldes ei mäleta ma täpselt, kellelt või miks selline mõte tuli, et ma uuesti kirjutama hakkaksin aga tean ma seda, et idee lendas õhku tööl ehk pärineb see mu ägedate noorte seast ;)

Mõtlesin siin kohe esimese asjana kokku võtta siiani enda elu kõige muutusterohkema aasta ehk 2016. Panen ritta tähtsamad enda ja lähedastega seonduva- mis muutus, mis juhtus ja kellega. Ja oh well, ikka juhtus küll:
- nüüd juba aasta aega on mu kõrval olnud noormees, kellega oleme sõbrad olnud juba vähemalt 7 aastat :);
- jaanuaris jätsin pooleli enda õpingud Tallinna Ülikoolis ning pidasin plaani, et oktoobris sooviksin astuda Eesti Esimesse Erakosmeetikakooli kosmeetiku erialale kaugõppesse ja...
- ... seda ma ka tegin! Alates oktoobrikuust olen õppinud koos vahvate neidudega (kellest üks on minu 3 aastat noorem kaksik :O !!!);
- juunikuus võtsime sõber Heiki kodujäneste seast endale 2 uut liiget perre- paarikuused jänesepojad, kellele ehitasime puuri ning seadsime nad mõnusasti oma aeda elama...
- ... kahjuks üks meie vahvatest uutest pereliikmetest, kellele veel nimegi ei jõudnud välja mõelda, lahkus mõni nädal hiljem meie seast;
- aasta lõpupoole saatsime ära ka ühe meie hamstritest, kes vennaga kakeldes halvasti viga sai;
- minu kõige noorem õde Cristel kukkus aasta esimeses pooles väga õnnetult tõukerattaga ning käis opil, oli mitu korda kipsis, tegeles taastusraviga ning nüüd, pea aasta aega hiljem, on käsi korras; ja siis käis ta veel pimesoole operatsioonil, sest tal ikka juhtub kogu aeg;
- mu tubli emps lõpetas juunikuus kooli ning on nüüd täitsa päris juuksur ja ...
- ... oktoobrist alates tegutseb tema enda juuksurisalong ning tal on mõnus salonginurgake meie saunamajas;
- alustasin tegutsemist Vergi Puhkemajadega ehk- isa ehitas abilistega koos Vergi kalurikülla 2 väikest saunamaja, mida nüüd välja rendime;
- juunikuus abiellus mu kõige parem Kerttu oma armsa Indrekuga!
No muidugi juhtus veel aga mainisin ära need, mida iga aasta ikka ei juhtu ju :) Aa ja mu teine noorem õde Violette lõpetas edukalt 2. kooliastme (soovis ära märkida selle). :D

Muidugi üheks parimaks otsuseks üldse pean ma kooli vahetamist. Ma käin koolis särasilmil ja lihtsalt kogu aeg ootan, et saaks ainult tagasi minna! See on nii äge ja mõnus ja täpselt mulle! Meid on enda grupis nüüdseks 6 (+4 spaateenindajat, kellega koos enamasti koolipäevad veedame) ja need neiud on ääretult vahvad! :) Üks neist- mu armas Kairit- on päriselt vist mu 3 aastat noorem kaksik. Tüdruk Rakverest, 13. jaanuar sündinud ja mõtleb, teeb ja on täpselt nagu mina!

Igatahes tunnen, et tore on kirjutamist uuesti alustada. Lihtsalt leia teema, millest kribada. Või siis ära leia ja kirjuta niisama enda lõbuks tühjast-tähjast, igatahes on tore! ;)
Lubadusi ei anna, alustan tasa ja targu. Sest no kes teab, ehk jälle lihtsalt korra kirjutan ja siis asi taaskord maabub. Muidugi loodan, et siiski mitte ja jätkan kenasti, kirjutan elust enesest ja äärmiselt lihtsalt :)

Kes te loete, olge ikka vahvad! Ja tänusõnad mu sihikindlatele noortele ja Raunole, kes ikka torkisid mind selle suunas siin :) Tsau!

Vasakul ikka Lexie, paremal 2016. suvel meie perega liitunud kodujänes Blacky, kelle sugu me siiani tuvastanud pole :D

Tugev tüdruk Cristel

Kerttu ja Indreku pulmad 18.06.2016