Kiire hüpe Rakveresse, EV 99 ja Keila-Joal!

Hellooo, helllooo! On pühapäev ja ma taaskord veidike kirjutan.

30 minutit peale seda, kui nädal tagasi postituse avaldasin, istusin autosse ja sõitsin Rakvere poole ehk- kirjutasin enda jutu valmis, läksin elutuppa perega vestlema ja otsustasime üheskoos, et sõidame tädile külla. Mina polnud väga ammu neil külas käinud, viimati külastasin neid üleeelmise aasta jõuludel. Nüüd oligi ilmselt viimane kord, kui neil korteris külas käisime, kuna nad kolivad õige kohe majja, jeeee! Ka vanavanemad olid tädi juures, seega saime peaaegu kõik üheks päevaks kokku :) Käisime vanavanemate valmivat Sõmeru maja ka vaatamas, ka nemad saavad varsti täitsa oma majja kolida!
Kui kunagi tädi juures käisime, mängisin sugulase Marcusega koos playstationil GTA-d igasuguste ägedate koodidega ja megapõnev oli alati! Proovisin seekord ka mängida, kuid hoopis teist mängu- London 2012 olümpiamänge: rannavollet, tõstmist, pinksi, ujumist. See oli ka nii kaasahaarav, võitsin lausa medaleid! :D

Nädal oli muidu väga lühike ju, neljapäev oli lühendatud tööpäev ja juba algaski pikk Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva nädalavahetus. Neljapäeval tähistasime noortekas kodumaa sünnipäeva- näitasin noortele tõsielulugudel põhinevat kodumaist õpetlikku filmi "Klass" ning peale seda viisin läbi Kuldvillaku stiilis Eesti mängu. Peale lühikest tööpäeva sai kodus tegutseda ja siis tennisesse ja võrkpalli suunduda. Kuna perekond sõitis pikaks nädalavahetuseks Viljandi sugulastele külla ja ma olin neljapäeva õhtuks juba päris väsinud, otsustasin veeta õhtu üksinda sooja tee ja Grey Anatoomia seltsis. Jah, ma vaatan seda juba mitmendat korda otsast peale aga no see on nii hea!

24. veebruar ja koduriigi sünnipäev! Ma olen alati end patrioodiks pidanud ja mulle kõik seesugune värk meeldib! Hommikul võtsin trikoloori, kõlari ja Lexie ning läksin uhkusega oma koduõuele lippu heiskama. Kõlarist kostus hümn ja muidugi laulsin lippu heisates ka ise kaasa, Lexie truult kõrval istumas. :D Muidugi vaatasin traditsiooniliselt algusest lõpuni ka paraadi ära.
Pealelõunal sõitsime Kiku ja Marioga Keila-Joale. Tahtsime jalutada, koos aega veeta ja üle pika aja juga vaatama minna. Noh, üllatus oli suur, kui juga enam nii kõrge ei olnud, kui me mäletasime seda olevat. Käisime seal viimati muidugi oma 10 aastat tagasi ja siis tundus see üpris kõrge. Muidugi oli vaatepilt ilus, talv teeb ikka ilusaid asju loodusega! Jalutasime sildadel ja ümbruses ringi ning istusime ka hetkeks pingile, et seltskonda ja kaasavõetud kuuma teed nautida! :) Peale väljasõitu suundusime kodudesse, sõime õhtusöögid ära ja saime kokku mu saunamajas. Tähistasime koos mu teiste sõbudega koduriigi sünnipäeva lauamängude ja saunaga; tegin nendega ka noortele mõeldud Eesti mälumängu!

Laupäeva hommikul seadsime sammud koolimaja poole, et istuda koos esiliiga saalihokimeeskonnaga bussile ning sõita nendega koos Tartusse.  Nimelt toimus neil seal tartlastega mäng ning me läksime otseloomulikult kaasa elama. Mäng oli edukas, poisid võitsid 6-2.
Õhtupoole saime kõik jälle kokku ja veetsime lõbusa laupäeva õhtu! 

Muideks, sain veebruarikuu pusle kokku; kõik ühesugused tumesinised jupid leidsid ka lõpuks oma koha! Kolmapäeval algab uus kuu ja kuna märtsikuus on mul taaskord kool ning üleüldse on märts alati olnud tavalisest tegusam, siis selle kuu pusle tuleb 1000 tükiline. Märtsikuu pusle kinkis mulle sõber Rauno sünnipäevaks ning pilti näete siis, kui pusle koos :)

Uuel nädalal on plaanis vastlapäeva võrkpalliturniir, kus ise ka osalen ning reedel naistega kruiisima, whoop-whoop, ja nädala pärast on taaskord uus saalihokimäng!

Täna tuli külla peresõber Indrek, kes tõi emale ta kauaoodatud mikrofoni ja muu vajaliku kraami, sest nagu teada, mu emale meeldib laulmine ja karaoke!
Praeguseks minupoolt kõik, lähme mõne aja pärast Andrega kinno "Hiina müüri" vaatama.

Tervitan sind, kes sa üks äge saalihokihuviline oled, tsauu! :)

Sõbrapäev, tennis, sildimäng ja uus nädal!

Ongi jälle nädal möödas! Ma ei mõista, kuhu see aeg nii kiiresti kaob. Ma tunnen alati end nagu mu vanavanaema, kui hakkan rääkima või mõtlema sellest, et kui kiiresti ikka aeg lendab. Vanavanaema Ilse nimelt ka kogu aeg rääkis (nagu ikka vanaemadele ja vanavanaemadele kombeks), et kui kiiresti aeg läheb ja kui kiiresti lapsed kasvavad. Ma alati ütlesin talle, et ei lähe üldse ja kuidas sulle nii ikka tundub. Ta muidugi vastas, et küll ma näen, kui vanemaks saan. Tal oli täitsa õigus!

Mõtlesin ka endamisi, et mulle täitsa sobib see korra nädalas kirjutamine. Kas võtan enda tegemised kokku, kui miskit tehtud sai või lobisen niisama. See tundub selline piisav kirjutamise kogus mu jaoks.

Veebruar ju sõbrakuu! Teisipäeval oli sõbrapäev/valentinipäev. Noh, mulle isiklikult meeldib seda päeva tähistada, niimoodi mõnusasti sõprade seltsis. Isa ütles, et sõpru peaks ikka tihedamini meeles pidama, kui see üks päev aastas. No muidugi peab, aga veidike erilisem võib see päev ikka olla ju. Kas siis sõprade või armsamate jaoks. Ma mäletan, et põhikooli ajal oli sõbrapäeva kingituste tegemine megapopp ja kogu aeg murdsid pead, mida jälle kellelegi kinkida; mingid südamekestega karukesed või magusad maiused vms. Nüüd ma ikka mõtlen, et selliseid asju pole ju üldse vaja kellelegi kapi peale seisma kinkida. Palju mõnusam on tähistada päeva lihtsalt sõprade seltsis ja miskit koos tehes.
Eelmine aasta võtsime enda sõbud kokku ja käisime lihtsalt kinos "Deadpooli" vaatamas. See aasta ei käinud me kuskil, istusime Andre ja Timmuga kolmekesi, lõime pokaale kokku, tegime teemakohast muusikaviktoriini ja jutustasime niisama. Päeval meisterdasin kodus pulgakooke, et lähemal asuvatel sõbudel suu magusaks saaks.

Pulgakooke on äärmiselt lihtne valmistada. Saad täidise ja ümbrise teha täpselt sellised, nagu endal soovi on ;)

Nende pulgakookide täidis on keeksipurust, toorjuustust, sidrunimahlast ja tuhksuhkruga maitsestatud. Ümber on vesivannil sulatatud šokolaad ning enda meelepärased kaunistused- nonparellid, mandlid, kookoshelbeb jne.

Sain see nädal jälle noorematele tennisehuvilistele trenni anda. Seda on alati nii vahva teha, mõtlen neile igakord uusi harjutusi ja ülesandeid välja, et ikka igakord omamoodi ja lõbusam oleks. Ja kuigi proovin olla sellises kohas, kuhu ei peaks ükski pall sattuma, suudavad nooremad neiud ikka kuidagimoodi jätta õlg pööramata ja palli sellises suunas lüüa, et nad ei saa isegi aru. Nendega on ikka alati äge! Tunni lõpus teen ma nende ja ka iseenda lapsepõlve lemmikmängu- nad on seljaga minu poole, istuvad kaugemal maas ja ma panen iga voor ühe palli vähem mängu, kui on mängijaid. Kas viskad pallid õhku või veeretad või peidad enda jala alla; nende ülesanne on üks pall kätte saada, kes jääb ilma, on kahjuks väljas. Väiksena oli see trenni parim osa (kuigi see tegelikult ju midagi ei treeni) ja nüüd on see ka nende lemmik!

Üks osa vahvaid tennisetšikke!

Reedel toimus sõudeergomeetrite võistlus ning kabe- ja maleturniir. Sõudmine oli päris äge, päeval võistlesid koolilapsed ja õhtul ootasime täiskasvanuid sõudma. Mu tubli isa saavutas meeste arvestuses 3. koha, Andre saavutas sõidu alguses istmelt mahalibisemisega 10. koha :D Emps käis maletamas ja kabetamas ning sai vastavalt 5. ja 6. koha ning Cristel käis samuti kabetamas ning jäi 13. kohale. Tegus perekond mul ikka! :)

Peale tegusat tööpäeva hängisime niisama ja mängisime sildimängu. Kes kuulnud pole, siis mäng käib nii, et kõik osalejad kirjutavad oma sildile mingi tegelaskuju, kuulsuse või kellegi nime ning panevad sildi järgmise mängija laubale. Mängijate ülesanne on teada saada, kes tema parajasti on ning seda saab ta teha küsimise teel, aga- küsida tohib ainult kas-küsimusi, millele saab vastas kas jah või ei.
Kunagi tutvustas mulle seda mängu Kaspar ning tegime kohe ühe proovimängu. Tema pidi minule otsaette midagi kirjutama ja selleks oli lambivend. No see nüüd küll keegi pole! Ma ikka küsin, et kas on eestlane või kas on pärit Ääsmäelt. Kaspari vastused olid sellised, et no eestlasi on ka jaa, Ääsmäel võib neid ka leiduda. No nii päris ei saa, sa ei arva ju kunagi sellist asja ära :D Seetõttu ongi tähtis enne mängimist ikka osalejatega ühisele kokkuleppele jõuda, et mis täpselt kirjutada võib. Seda võib ju absoluutselt iga kategooriaga tegelikult mängida aga ega me pole peale tegelaskujude ja isikute muudega mänginud. Ahjaa, ükskord oli nii, et esimene ring panin mina Mattile sildi laubale ning teine ring käis asi teistpidi ja Matti pidi minule miskit otsaette kirjutama. See oli eriti humoorikas, sest mõlemad ringid oli meil otsaees üks ja see sama isik- esimene ring olime mõlemad Putinid ning teisel ringil olime 2Pacid! :D


Eile oli meil plaanis minna Andre sünnipäevakinki lunastama ehk ta pidi laulukaarde kiikuma minema. Eelmine aasta ma selle kiikumise talle kinkisin ja oli ju väga ilus päev selleks puhuks. Aga viimasel minutil, mis oli muidugi äärmiselt ebameeldiv, öeldi siiski kiikumine ära. No pole hullu, sain kinkekaarti pikendada aga siiski inetu käitumine korraldaja poolt.. Selle asemel nautisime kena ilma väljas jalutades ning õhtu veetsime koos Rauno ja Timmuga saunamajas. Saime üle pika aja mängida Bismarcki ja Saboteuri. Need ka mõnusad seltskonnamängud; eriti meeldib mulle Bismarck.

Uus nädal läheb jälle ju äärmiselt kähku. Neljapäev on ju lühendatud tööpäev, plaanin noortele mõne kodumaise filmi mängima panna ja ikka teemakohast viktoriini/mälumängu läbi viia. Reedel on püha ning siis saab paraadile minna ja tahaks ikka vabariigi terviseks liikuma ka minna. Selline vahva tegemine: https://www.facebook.com/events/218100418651767/ .
Laupäeval toimub saalihoki esiliigameeskonnal mäng ja sedapuhku sõidame Tartusse. Kirjutan siia ka, et kui soovid ka kaasa elama tulla, siis anna mulle märku endast! Mäng EMÜ Spordihoones algab kell 13.30 ja Ääsmäelt lähme koos meeskonnaga ühise bussiga neile kaasa elama!
Ja sõbrad Šveitsis peavad ka ju tähtsaid mänge praegu! Kaspar ja Tanel on oma meeskonnaga Unihockey Basel Regio-ga play-offides ja eile toimus esimene mäng, mille nad võitsid 6-5! Me hoiame teile pöidlaid!!!

Nagu ikka mu sõbrad teavad, siis mulle meeldib kruiisimas käia! No see on lihtsalt selline vaheldus ja üks võimalus nädalavahetuse veetmiseks. See aasta suundume sinna Triinu, Birxi ja Heidiga juba ülejärgmise nädala reedel, jeeejee! Ja siis ilmselt aprillis uuesti, ma loodan, sest Brital on vaikselt traditsiooniks kujunemas sünnipäeva tähistamine Rootsi kruiisil!

Saadan tervitused neile sõbudele, kes Slovakkiast tulevad, kes Šveitsis mängivad ja kes Egiptusesse sõidavad! :) Tsauki!

Tublid noored, tiitel SÄRTS 2017, sõbrapäevaüritus ja imelikud toidud

Hei!
Täna tuleb selline lühike segamisi postitus, jutustan natuke sellest ja siis sellest.

Meil on noortekas nii, et mind ja Imbit abistavad igapäeva toimetuste ja ürituste läbiviimisel tublid ning aktiivsed noored- neid on selline mõnus paras kamp ja nad on alati valmis lahingusse minema meiega. Aga mingi hetk on nii, et "vanad" noored saavad tasapisi suureks ja sõidavad ülikoolidesse ning Eestimaa teistesse otstesse ära ja meiega ühinevad uued tublid aktivistid. Mõni aeg tagasi nii juhtuski. Meil on uus kamp neidusid, kes meiega koos nüüd toimetavad. Need "vanad" noored lendasid kõik eri suunas: kes Tallinnasse kõrgkooli või kutsekooli, kes kolis ära, kes otsustas üldse heade mõtete linna Tartusse suunduda ja täiel rinnal tudengielu nautida. Mõni meie "vanadest" noortest leiab ikka vahepeal tee meie juurde üles ja tuleb külastab meid vahel. Meie tubli diskor käib siiani noortele plaate keerutamas. 1. märtsil saab mul noortekas 3 aastat töötamist täis ja naljakas on mõelda, et minu ajal on meie noortekogu (kutsume oma aktiivseid noori niimoodi) juba korra vahetanud.. Lõbusalt naljakas on üldse mõelda, et ma töötan koos Imbiga, kelle noor ma ise kunagi olin ja kelle valvsa pilgu all noortekas üles kasvasin. Ja nüüd töötame koos ning uued noored kasvavad üles.

Üks päev käis mul kunagine noortekogu liige Maarit külas ja rääkis ka, et nii põnev on mu kirjutamist lugeda ja sedagi, et pusledega jändan ja kohe tekkis tal endalgi tuhin peale! Nii äge! :D Ma kohe lendasin meie pusleriiuli juurde ja andsin temaga kaasa enda jaanuarikuu pusle. Nii suur rõõm oli kuulda, et kellelgi on põnev lugeda ja et on šnitti saadud mu jutust! Sest ega ma ju siin mingid põnevikku ei kirjuta, vaid panen lihtsalt enda mõtted ja tegemised kirja.. No väga cool! :D

Neljapäeval toimus siis üritus SÄRTS 2017, millest ühes eelmises postituses kirjutasin. Tegemist on Saue Valla noorte tunnustusüritusega, kuhu oma ühe noorema õega koos sõitsime ning Imbi koos teiste noortega koos bussiga kohale tuli. Üritus toimus Laagri Mustkunstiteatris, kus õhtut alustas mustkunstnik oma väikse etteastega, siis tunnustati noori ja kuulutati välja ka Saue Valla noortesõbralikum tegu ning ürituse lõpetas Getter Jaani akustilise esinemisega, kitarril saatis teda Mick Pedaja.
Ja milline tore üllatus- sain kolmandat korda SÄRTS-u tiitli! Mul nii hea meel ja suured, soojad tänusõnad MTÜ Vanamõisa Külale ja Katrinile ning mu ülemusele Jaanusele! Nemad olid mind sinna esitanud ja mul on suure ja positiivse üllatuse kõrval muidugi siiralt hea meel selle üle! Aitäh teile! :)

Muidugi olid meie küla ägedad noored Violette (mu tubli õde!), Kelli-Ly, Martin, Henry ja Hendrik ära märgitud ja Imbi ning ta elukaaslase Tarmo korraldatud Videomängude Päevad sai meie valla kõige noortesõbralikuma teo tiitli!

Reedel tähistasime noortekeskuses lähenevat sõbrapäeva! Päeval olid tegevused noorematele ning õhtul pidu vanematele noortele. Ammu pole meil olnud üritust, mis oleks vanuse poolest pooleks tehtud ja kuna meie noored avaldasid juba eelmine aasta soovi, siis otsustasime, et sõbrapäevapidu tuleb vanusepiiranguga. No see oli jälle nii äge! Väiksemad noored nautisid oma päevast pidu täiega ning vanemad noored rokkisid enda õhtusel peol sajaga! Mulle ka nii väga ikka meeldis, et mõlematel vanusegruppidel oli oma hingamine ja said oma seltskondadega üritust nautida! Mitte, et meie tavalised üritused, kus kõik koos on, ei meeldiks; muidugi meeldivad! Aga meil Ääsmäel on nii äge värk see, et esimest korda on meie koolimajas paralleelklassides! Meie väikses külas! See tähendab, et väikseid lapsi on hästi, hästi palju ja kui me ürituse korraldame, on osalejaid meeletult palju. Ning vanus varieerub ju ka, seetõttu on nende huvid ja soovid ka täiesti erinevad. Seega seekord sai nii tehtud ja oli näha, et kõik osapooled tähistasid saabuvat sõbrapäeva väga meeleolukalt! :)

Hilisõhtul, kui üritus peetud sai, istusime sõpradega väikses seltskonnas. Laupäev oli puhkepäev ning heitsin pusle kõrvalt pilgu peale enda seriaalidele, mida meelelahutuseks vaatan- ikka lemmik Grey's Anatomy ja lõbusalt omapärane The Big Bang Theory. Olin kuskil tund-poolteist puslega kakelnud ja mõtlesin, et no see on ikka paras pähkel. See ei ole tükkide poolest keeruline, vaid toonide ja mustrite poolest. Panin pusle kõrvale ja andsin alla. 10 minutit suutsin jonnida ja siis olin tagasi pusle kõrval. No, tasapisi läheb aga ma ütlen ausalt, et mõnus pähkel ikka on.
Õhtul saime taaskord sõbudega kokku ja veetsime õhtu kaardimängude seltsis. Üks mõnus kaardimäng, mida meiegi eile mängisime ja mida soovitan teilgi teinekord seltskonnas mängida, on Gentlemen. Ja teine äge mäng on Bismarck aga seal on üpris oluline ka mängijate arv.

Tänane päev on olnud rahulik ja samuti puhkepäev. Väheke koristamist ja nüüd arvuti taga. Ema siin enne praadis krevette ja no kui rõvedad need elukad ikka on! Mõtlesin kohe nende jubeduste peale, mida mu vanemad on sööma hakanud alates sellest hetkest, kui nad leidsid meie pere teise poole- perekond Kullakangid! Nemad on pärit Viljandist ning nad justkui ongi meie pere. Igatahes, nii, kui mu vanemad Eku ja Erkkiga tutvusid, on meie külmkapis hakanud leiduma minu jaoks väga hirmsaid asju; seda siis kas välimuselt või lihtsalt toidu iseärasuste tõttu.

Ma olen selline inimene, et mulle väga uusi asju proovida ei meeldi. Mis väga, pigem üldse mitte vist. Ma ei söö mingeid erilisi gurmee-värke, vaid täiesti tavalisi asju. Ma ei taha üldse proovida midagi sellist, mida ma varem söönud/joonud pole ja mis kohe üldse hea ei tundu; kiitku teised seda, palju tahavad. Näiteks kunagi algklassides ei söönud ma pelmeene, ei praetult ega keedetult. Praegugi ma neid limaseid keedetud klimpe ei söö aga praetult vahepeal ikka; nii harva, kui üldse teeme. Igatahes tundusid pelmeenid äärmiselt kahtlased ja mul polnud mingit huvi neid sööma hakata. Ükskord mõtlesin, et teen vanematele head meelt ja proovin siis ühte praetud pelmeeni ja ... need said üheks mu lemmiktoiduks väiksena!
Mõned kuud tagasi ei söönud ma hommikuputru:kaerahelbeputru või neljaviljaputru vms. Ja nüüd ma loodan, et hommikul külmkapis piima oleks ja ma saaksin putru keeta! Appi, kui maitsvad ja toitvad need on! Enamik, kes on mind enda juures võõrustanud ja hommikul mulle putru pakkunud teavad, et ma kohe üldse ei tahtnud neid süüa! Mulle tundusid need taaskord mingid lögased massid ja üldse ei kutsunud. Eelmise aasta lõpus tegi õde hommikul enda neljaviljahelbeputru ja salaja maitsesin- mmmmmmm!

Ma ikka väga harva ja peaaegu, et üldse mitte proovin uusi asju. Ma vaidlen ja punnin vastu ja ma ei taha neid asju proovida ju, ükstapuha, kui palju keegi kiidab ja soovitab. Ja see veel puuduks, kui hakkaksin sööma neid jubedusi, mis siis laual on, kui meie pere ja Kullakangid kokku saavad! Ooooh, jumal. Ükskord tulin koju ja suur oli mu üllatus, kui leidsin laualt suurest klaaskausist üles kõik huvitavad mereelukad- krevetid, kammkarbid, kaheksajalad jne. Noh, nende jaoks üks mmmmõnus salat! Prrrrrr!

Praeguseks saigi jutt otsa. Sõime perekonna õhtust just ja lähen vaatan, ehk saan mõne jupi puslet veel kokku. Ja äkki mu perekond soovib muusikaviktoriinis osaleda, see oleks vahva!

Teile aga mõnusat õhtu lõppu ja tegusat uut nädalat! Seekordsed tervitused saadan ma Viljandisse! Eks ikka kõigile neile, kes mul seal sõpradest ja tuttavatest on :) Tsau!

Eputan SÄRTS 2017 tiitliga ;)

Colosseum, mitteküpsetaja, power-up comedy ja pisimured

Taaskord üks nädal möödas ja teine tahab hirmus kiiresti peale tulla. Minugipoolest. Mis ma eelmise nädala teisel poolel tegin, panin nüüd kirja.

Kolmapäev oli tööpäev ning algas ka ju veebruarikuu ning mis see tähendab? Uus pusle, jee jee! Nagu eelmises postituses kirjutasin, on selle kuu pusle kingitus Anxult ning pildil on koht, kus oleme Anxuga koos mõlemad käinud kaa- Rooma amfiteater Colosseum. 2010. aastal käisime oma tansurühmaga Itaalias Europeade festivalil esinemas. No Colosseumisse sisse me ei läinud, tiirutasime lihtsalt ümber selle ning piilusime igaltpoolt sisse. No vääääga võimas ja äge. Leidsin ühe eemalt tehtud pildi kaa Colossemiga.

Anxu kingitud pusle

2010. a. Roomas

Neljapäev. Tegemist oli mul vaba päevaga, seega sain hoogsalt kodus toimetada. Muidugi nuputasin enda uue pusle kallal kaa. Ja proovisin kapis olemasolevatest asjadest kooki küpsetada. Ma ise ei ole väga koogisõber, seega mõtlesin oma perekonnale midagi leiutada. No ma pole üldse mitte mingisugune küpsetaja ja isegi kui proovin olla, siis see ei tule üldse välja. Ja ega seekord siis erand polnud. Igatahes proovisin ma teha kohupiima-vaarikakooki Vilma juubeli tordipulbrist. Mulle üldse need Vilma Jahusegud meeldivad, ühest segust saab nii palju erinevaid asju valmistada ja nende FB leheküljel jagatakse alati uusi ägedaid retsepte.

Et siis kohupiima-vaarikakook. Iseenesest hästi lihtsad koostisosad, valmib ka kiiresti. Retseptis oli kirjas, et kook tuleb 30 minutiks ahjuplaadiga ahju panna, siis natuke lasta jahtuda ja voila! No ma vaatasin seda ahjuplaati ja siis valmis tehtud koogipõhja ja täidist. Ja siis uuesti ahjuplaati ja veelkorra koogiasju. Mulle tundus veider, et kuidas ma selle sinna ahjuplaadile panen, sellest tuleb siis põhimõtteliselt ju üks hästi, hästi õhuke küpsis. Nii ma otsustasin proovida ikka koogivormiga. Kõik tundus väga hästi minevat; ainult, et kook ei tahtnud seest valmis saada. Hoidsin seda niigi palju kauem ahjus, et ei tahtnud üle ka pingutada. Pealt hakkas juba liiga pruuniks minema, täidis oli aga liiga pehme. No okei, kuna mul hakkas esimese trenni aeg pihta, jätsin koogi kööki seisma, ei lubanud kellelgi puutuda ja otsustasin, et järgmisel päeval muudan natuke taktikat ja proovin uuesti. Lõpetasin aktiivse neljapäeva õhtupooliku võrgutrenniga, jutustasime Andre juures tema ja Timmuga veel juttu ja reede hommikul koju tulles tegin katse vol2. Võtsin kiht kihi haaval enda toorelt koogilt maha ning proovisin võimalikult korralikult siiski poolele ahjuplaadile enda koogi uuesti üles ehitada. Panin uuesti ahju mõneks ajaks, võtsin siis teist korda välja ja lootsin, et seekord läks paremini ning midagi söödavat sealt ahjust ikka välja tuli. Igaks juhuks hoiatasin teisi, et tundub, et tegemist on järjekordse läbikukkumisega. Isa võttis kohe esimese tüki ja sealt tulid väga head sõnad! Olin üllatunud :)

Reede oli taaskord vaba päev ning sai veel koduseid asju teha. Tegelesin vaikselt koristamisega ning võtsin ette ka köögi suurpuhastuse. Varahommikul olid sõbrad otsustanud, et õhtul paneme end soojalt riidesse, lähme välja ning teeme beerpongiturniiri. Ja nii ka tegime! Sõber Ivar tegi kunagi valmis spetsiaalse laua sellisteks puhkudeks ning kell 19.15 alustasime mängudega. Väga huvitav ning lõbus õhtu sõpradega! Õnneks ilm oli ka meie poolel.

 Laupäeval käisin lõunal poolteist tundi tennist mängimas. Õhtul kell 20 suundusime Andrega Laagri City Kontserdimajja, et vaadata Tõnis Niinemetsa power-up comedy "Täna on homme". 2 piletit sellele üritusele kinkisid mulle Triin, Henri ja Ivar sünnipäevaks. No oli väga lõbus ja naljakas, meile väga meeldis, aitäh noored veelkord! :) Tõnis Niinemets jutustas sellest, kuidas tänapäeva maailm on kiires pidevas muutuses ning kuidas sellega kohaneda. Ta pakkus kõigele ja kõigile uusi ideid ning omamoodi huvitavaid lahendusi. Seda muidugi kõike publikut naerutades. Saime naerda pea 2 tundi ning peale etendust suundusime Birgitile külla, et tähistada tema 23. sünnipäeva. Ja oh seda imet, mis vastas mulle Birgit, kui ta kingisoovi kohta uurisin- kinkige pusle! No tema on mul järgmine kaksik, sest oi kui sarnased me temaga olla võime! Kui pusle, siis pusle. Kinkisime talle ühe tõesti väga, väga ilusa ja kirju pildiga  3000 tk pusle. Muljetasime pidulistega ning Birx tegi meile ka ühe mängu- andis kõigile 5 Aliase kaarti ja šampusekorgi. Pidid korgi pikkupidi hammaste vahele panema ning igalt kaardilt ühe sõna seletama. No mõne sünnipäevalise suust kõlanud häälitsusest sai väga kergelt aru ning teise mõminast ei jaganud ikka midagi. Oi fun, fun.

Kui autosalongist saab kontserdimaja!

Ja pühapäev on olnud rahulik. Hommikul vaatasime Andrega üht loodussaadet ja ma olin ninapidi pusle sees taaskord. Õhtul tegin süüa ning puuviljasalatit ja nüüd tulin kirjutama. Homme algabki uus nädal ja see tuleb ka ikka tegus. Nimelt tähistame noortega tööl reedel sõbrapäeva ning selleks vaja nii mõnedki ettevalmistused ära teha.

Täna lõunal mõtlesin eilsele etendusele ning sellele, millest Niinemets lobises. Üks asi oli inimese mured. No mõtlesin, et mis on just praegusel hetkel minu muredeks, kas neid on üldse? On ikka, imepisikesed, aga ikkagi olemas. Üks mure on novembris tehtud kõrvaauk, mis ei taha üldse ära paraneda. Nimelt tegi mu õpetaja mulle novembri sessi ajal mulle ühte kõrva kolmanda kõrvaaugu. Koolis me parajasti õppisime, kuidas püstolmeetodil kõrvaauke teha ja ta otsis vabatahtlikku, kelle peal seda näidata. Mulle meeldib kõrvarõngaid kanda ja olin kohe nõus ühe kõrvaaugu juurde saama. Tegelikult on mul juba seal samas kohas olnud üks kõrvaauk. Nimelt 2013 aastal, kui ülikooli astusin, kõndisime sõbranna Triinuga koolist kesklinna poole ning meie teele jäi SaloCenter. Naljatlesime, et oh, lähme teeme kõrvaauke endale juurde. No naljast sai tõsiasi ja ma läksin endale kahte kõrvaauku soovima. Üks neist paranes kenasti ära, teise pidin aga kinni kasvatama. Ükskord põhikoolis tegin sõbranna juures salaja endale ise ühe kõrvaaugu juurde aga kuna ema selle üsna kiiresti avastas, lasin ka sel kinni kasvada. Tänaseks on mul kokku 4 kõrvaauku ning see viimane, mis tehtud sai, paraneb nii aeglaselt. Nojah, eks selle põhjuseks on ka see, et aastavahetusel mu sõber Ivar otsustas, et soovib tangot tantsida ning suures tantsuhoos libises ta käsi mu kõrvatagant ära ja tegi uue kõrvaaugu juurde haava. No peaaegu täitsa hästi on sellega juba aga ikkagi natuke muretsen ning proovin pingsalt hoolitseda selle eest.

Üks mure on mul pikka aega olnud juba- mu läpakas. Eelmise aasta suve paiku hakkasin ka siis uuendama enda arvutit Win10-le aga ei kukkunud nii hästi välja. Kuna jälgisin kogu protsessi ja olin läpaka juures terve aeg, ei olnud mul enne tarvis läpakat vooluvõrguga ühendada ja laadima panna, vaid ootasin, kuni too mulle ise märku annab, et aku hakkab tühjaks saama. Järsku helistati mulle ja pidin hirmus kiiresti autoga korra sõitmas käima. No nii kiiresti, et see läpakas ununes kohe ja kui mõni aeg hiljem tagasi jõudsin, oli ekraan kustus- aku oli muidugi tühjaks saanud. Nii see läpakas mul siiani kodus seisab ja kui käivitad, näitab ainult logo ja taaskäivitub ja logo ja taaskäivitub jne. Ma olen ise kõige lihtsamaid võimalusi selle probleemi lahendamiseks proovinud aga mitte pole välja tulnud. Seega- kui sul on mu murele lahendus ja sa saaksid mind sellega aidata, palun kirjuta mulle.

Noh, üldse minu ja tehnikaga ei ole kunagi hästi lood olnud vist. Kui palju olen ma enda telefonidega garantiis ja paranduses käinud ning kui mitme erineva probleemiga? Oi ei tea. Eelmise aasta aprillis ostetud Xperia Z5 on siiani (ilmselt ka tänu telefonikaantele) väga hästi hoitud olnud ja kavatsen selle nii ka jätta ikka.

Ja millegipärast on mul siiani olnud komme igas postituses kedagi justkui tervitada. Ma ei tea, kust see küll tuli aga miks ka mitte! Kui ma kellegi blogi loeks ja imekombel märkaks, et ta mind tervitab, siis see teeks tuju ju veel paremaks. Seekord siis saadan palavad tervitused enda keskkooli aegsetele klassikaaslastele, kui loete! :) Tsauki!