Reede oli poolenisti kodune, poolenisti töökas päev ehk kell 16 suundusin töö poole. Töökaaslane Imbi ja tema kaaslane Tarmo mõtlesid teha vahva virtuaalprillide katsetamise õhtu noortekas. Nii me siis olime tavapärasest kauem avatud ning väikse seltskonnaga katsetasime VR-prille ning seda siis mängisime teel. Ma olen varasemalt nende prillikestega kokku puutunud korra ja seda alles 2016 suvel, kui sõbudega Palangal käisime. Aga seal me ei mänginud, vaid meile pandi lihtsalt prillid pähe, istusid kaaslasega koos liikuval masinal ning justkui vaatasid mingisugust lühifilmi, mis jättis mulje, et oled ise seal actioni keskel.
Reedel noortekas aga panime prillid pähe ning sõitsime rallit, võitlesime robotitega või mängisime Resident Evil-i mängu. Ma proovisin kõik mängud korra läbi ja väga äge oli. Rallis oleksingi nagu ise sõitnud ja robotitega võistelda oli ka kihvt aga Resident Evil (filme pole ma kordagi näinud) väga peale ei läinud. Ma muidugi ehmun väga kergesti ja seal pidid mahajäetud majast üles leidma enda naise, kes oli sisemiselt nagu zombieks või kellegiks sääraseks muutunud. No ma vist jõudsin seda mängu kuskil 5-10 minutit mängida, kuni veits halb hakkas. Mäng oli tõesti hirmsalt reaalne aga see mind nii väga ei heidutanud, pigem oli asi nendes prillides. Kõnnid seal ringi, liigutad pead igalepoole ja kõik tundub üpris päriselt ka olevat. Proovisin pärast veel korra edasi mängida aga siis lõpetasin juba puht hirmu pärast üpris kähku ära.
Ülejäänud reede õhtu veetsime Andrega koduselt ning laupäeval suundusime Andre, ema ja isaga EXIT-roomi, kõigil esimene kord. Üks empsi sõbranna kinkis talle kinkekaardi ühte nendest ruumidest ning otsustasime selle nüüd peaaegu, et viimasel hetkel ära kasutada. Kell 16.00 ootas meid Hullu Doktori tuba- ülesandeks on toast 60 minuti jooksul välja pääseda ja selle toa puhul pidime välja nuputama, kes oli doktori kadumises süüdi. Noh, sellega läks nüüd nii, et jõudsime küll päris lähedale aga uksest välja ise ei saanud. Ja kes käinud, see teab, et kui tunni jooksul toast välja ei saa, tehakse sulle ise uks lahti. Ma ei kirjuta, mis ja kuidas tegema peaksid, et sealt välja pääseda aga mainin lihtsalt neile, kes käinud pole, et: sul on tuba, 60 minutit, vihjed ja nuputamine ning raadiosaatja abi saamiseks. Minge proovige kindlasti järgi! EXIT-room pole Eestis muidugi ainuke selline koht, kus põgenemistubades käia saad. Juhul, kui sind see huvitab aga internetist infot otsida ei viitsi, siis küsi minu sõbra Rauno numbrit, sest tema on enda grupiga viimaste andmete järgi käinud läbi kõik Eestis olemasolevad põgenemistoad üldse! Igatahes oli EXITis äge ning teistmoodi värk ja nüüd võiks teised toad ka ikka ära proovida; seekord edukamalt, ma loodan.
Ülejäänud laupäeva veetsin ma enda neidudega. Meil on üks muhe viiene kamp naisi: Gerda, Heidi, Kerttu, Triin ja mina. Seekord ravis Heidi ennast ja oma perekonda ning naisteõhtu möödus meil neljakesi. Ja mis naised ikka teevad- viievõistlus, lobisevad ja lobisevad ja lobisevad ja päästavad maailma! Ja tegelikult ka, Gerdal on üks äge lauamäng nimega Pandemic Legacy, kus mängijad on kõik üks ja sama võistkond ning ülesandeks on maailm viirustest vabaks teha. Jõuludel Gerda meile seda mängu tutvustas ja tegemist on põneva mänguga, kus mängijad tegutsevad koostöös ning justkui mängu vastu. Enne soojendas Gerda meid muidugi viievõistlusega üles: Kahooti filmiviktoriin, pallivise, lauluviktoriin, kiirusevoor ja mälumäng. Jee, väljusin mina võitjana ning tänan omaltpoolt kangeid ja hästi motiveeritud vastaseid! :D
Samuti sain ma neidude peal natuke ka koolis õpitut praktiseerida. Kuna mul hakkab periood, kus koolis käime üle kuu ühe nädala ehk üpris harva, siis saan kodus eriti palju praegu kõigi peal harjutada seda, mida siiani õppinud olen :) Ja muidugi õhtu lõpuks meenutasime rõkkava naeruga suvel toimunud Kerttu meeleolukat tüdrukuteõhtut ning tema ja Indreku kauneid pulmi.
Täna koju jõudes mõtlesin endamisi ilma üle. Talv on mu lemmik aastaaeg ning tahaks ainult lund ja lumetormi ja lund ja lumetormi. Aga noh, jõulud on läbi, aastavahetus ka, nüüd on sünnipäev ka möödas ja ma ei jaksa enam seda talve oodata. Kui siiani on mu sõbrad rääkinud, et tuleks juba suvi ja soe aeg ja ma olen sellele tugevalt vastu punninud, et eii, ootame ikka talve ja ilusat lund, siis nüüd ma tõstan käed üles ja annan alla, sest seda ei paistagi tulevat. Hakkan ka nüüd soojemat aega ootama ja ilm tehku, mis tahab, sest lund siit taevast küll ei paista tulevat.
Soovin teile mõnusat pühapäeva jätku, tsau!
 |
| Põnev ja kaasahaarav Pandemic Legacy |
 |
| Osava käega Kerttu |
 |
| Terrorist Triin ja nupukas Gerda |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar