Colosseum, mitteküpsetaja, power-up comedy ja pisimured

Taaskord üks nädal möödas ja teine tahab hirmus kiiresti peale tulla. Minugipoolest. Mis ma eelmise nädala teisel poolel tegin, panin nüüd kirja.

Kolmapäev oli tööpäev ning algas ka ju veebruarikuu ning mis see tähendab? Uus pusle, jee jee! Nagu eelmises postituses kirjutasin, on selle kuu pusle kingitus Anxult ning pildil on koht, kus oleme Anxuga koos mõlemad käinud kaa- Rooma amfiteater Colosseum. 2010. aastal käisime oma tansurühmaga Itaalias Europeade festivalil esinemas. No Colosseumisse sisse me ei läinud, tiirutasime lihtsalt ümber selle ning piilusime igaltpoolt sisse. No vääääga võimas ja äge. Leidsin ühe eemalt tehtud pildi kaa Colossemiga.

Anxu kingitud pusle

2010. a. Roomas

Neljapäev. Tegemist oli mul vaba päevaga, seega sain hoogsalt kodus toimetada. Muidugi nuputasin enda uue pusle kallal kaa. Ja proovisin kapis olemasolevatest asjadest kooki küpsetada. Ma ise ei ole väga koogisõber, seega mõtlesin oma perekonnale midagi leiutada. No ma pole üldse mitte mingisugune küpsetaja ja isegi kui proovin olla, siis see ei tule üldse välja. Ja ega seekord siis erand polnud. Igatahes proovisin ma teha kohupiima-vaarikakooki Vilma juubeli tordipulbrist. Mulle üldse need Vilma Jahusegud meeldivad, ühest segust saab nii palju erinevaid asju valmistada ja nende FB leheküljel jagatakse alati uusi ägedaid retsepte.

Et siis kohupiima-vaarikakook. Iseenesest hästi lihtsad koostisosad, valmib ka kiiresti. Retseptis oli kirjas, et kook tuleb 30 minutiks ahjuplaadiga ahju panna, siis natuke lasta jahtuda ja voila! No ma vaatasin seda ahjuplaati ja siis valmis tehtud koogipõhja ja täidist. Ja siis uuesti ahjuplaati ja veelkorra koogiasju. Mulle tundus veider, et kuidas ma selle sinna ahjuplaadile panen, sellest tuleb siis põhimõtteliselt ju üks hästi, hästi õhuke küpsis. Nii ma otsustasin proovida ikka koogivormiga. Kõik tundus väga hästi minevat; ainult, et kook ei tahtnud seest valmis saada. Hoidsin seda niigi palju kauem ahjus, et ei tahtnud üle ka pingutada. Pealt hakkas juba liiga pruuniks minema, täidis oli aga liiga pehme. No okei, kuna mul hakkas esimese trenni aeg pihta, jätsin koogi kööki seisma, ei lubanud kellelgi puutuda ja otsustasin, et järgmisel päeval muudan natuke taktikat ja proovin uuesti. Lõpetasin aktiivse neljapäeva õhtupooliku võrgutrenniga, jutustasime Andre juures tema ja Timmuga veel juttu ja reede hommikul koju tulles tegin katse vol2. Võtsin kiht kihi haaval enda toorelt koogilt maha ning proovisin võimalikult korralikult siiski poolele ahjuplaadile enda koogi uuesti üles ehitada. Panin uuesti ahju mõneks ajaks, võtsin siis teist korda välja ja lootsin, et seekord läks paremini ning midagi söödavat sealt ahjust ikka välja tuli. Igaks juhuks hoiatasin teisi, et tundub, et tegemist on järjekordse läbikukkumisega. Isa võttis kohe esimese tüki ja sealt tulid väga head sõnad! Olin üllatunud :)

Reede oli taaskord vaba päev ning sai veel koduseid asju teha. Tegelesin vaikselt koristamisega ning võtsin ette ka köögi suurpuhastuse. Varahommikul olid sõbrad otsustanud, et õhtul paneme end soojalt riidesse, lähme välja ning teeme beerpongiturniiri. Ja nii ka tegime! Sõber Ivar tegi kunagi valmis spetsiaalse laua sellisteks puhkudeks ning kell 19.15 alustasime mängudega. Väga huvitav ning lõbus õhtu sõpradega! Õnneks ilm oli ka meie poolel.

 Laupäeval käisin lõunal poolteist tundi tennist mängimas. Õhtul kell 20 suundusime Andrega Laagri City Kontserdimajja, et vaadata Tõnis Niinemetsa power-up comedy "Täna on homme". 2 piletit sellele üritusele kinkisid mulle Triin, Henri ja Ivar sünnipäevaks. No oli väga lõbus ja naljakas, meile väga meeldis, aitäh noored veelkord! :) Tõnis Niinemets jutustas sellest, kuidas tänapäeva maailm on kiires pidevas muutuses ning kuidas sellega kohaneda. Ta pakkus kõigele ja kõigile uusi ideid ning omamoodi huvitavaid lahendusi. Seda muidugi kõike publikut naerutades. Saime naerda pea 2 tundi ning peale etendust suundusime Birgitile külla, et tähistada tema 23. sünnipäeva. Ja oh seda imet, mis vastas mulle Birgit, kui ta kingisoovi kohta uurisin- kinkige pusle! No tema on mul järgmine kaksik, sest oi kui sarnased me temaga olla võime! Kui pusle, siis pusle. Kinkisime talle ühe tõesti väga, väga ilusa ja kirju pildiga  3000 tk pusle. Muljetasime pidulistega ning Birx tegi meile ka ühe mängu- andis kõigile 5 Aliase kaarti ja šampusekorgi. Pidid korgi pikkupidi hammaste vahele panema ning igalt kaardilt ühe sõna seletama. No mõne sünnipäevalise suust kõlanud häälitsusest sai väga kergelt aru ning teise mõminast ei jaganud ikka midagi. Oi fun, fun.

Kui autosalongist saab kontserdimaja!

Ja pühapäev on olnud rahulik. Hommikul vaatasime Andrega üht loodussaadet ja ma olin ninapidi pusle sees taaskord. Õhtul tegin süüa ning puuviljasalatit ja nüüd tulin kirjutama. Homme algabki uus nädal ja see tuleb ka ikka tegus. Nimelt tähistame noortega tööl reedel sõbrapäeva ning selleks vaja nii mõnedki ettevalmistused ära teha.

Täna lõunal mõtlesin eilsele etendusele ning sellele, millest Niinemets lobises. Üks asi oli inimese mured. No mõtlesin, et mis on just praegusel hetkel minu muredeks, kas neid on üldse? On ikka, imepisikesed, aga ikkagi olemas. Üks mure on novembris tehtud kõrvaauk, mis ei taha üldse ära paraneda. Nimelt tegi mu õpetaja mulle novembri sessi ajal mulle ühte kõrva kolmanda kõrvaaugu. Koolis me parajasti õppisime, kuidas püstolmeetodil kõrvaauke teha ja ta otsis vabatahtlikku, kelle peal seda näidata. Mulle meeldib kõrvarõngaid kanda ja olin kohe nõus ühe kõrvaaugu juurde saama. Tegelikult on mul juba seal samas kohas olnud üks kõrvaauk. Nimelt 2013 aastal, kui ülikooli astusin, kõndisime sõbranna Triinuga koolist kesklinna poole ning meie teele jäi SaloCenter. Naljatlesime, et oh, lähme teeme kõrvaauke endale juurde. No naljast sai tõsiasi ja ma läksin endale kahte kõrvaauku soovima. Üks neist paranes kenasti ära, teise pidin aga kinni kasvatama. Ükskord põhikoolis tegin sõbranna juures salaja endale ise ühe kõrvaaugu juurde aga kuna ema selle üsna kiiresti avastas, lasin ka sel kinni kasvada. Tänaseks on mul kokku 4 kõrvaauku ning see viimane, mis tehtud sai, paraneb nii aeglaselt. Nojah, eks selle põhjuseks on ka see, et aastavahetusel mu sõber Ivar otsustas, et soovib tangot tantsida ning suures tantsuhoos libises ta käsi mu kõrvatagant ära ja tegi uue kõrvaaugu juurde haava. No peaaegu täitsa hästi on sellega juba aga ikkagi natuke muretsen ning proovin pingsalt hoolitseda selle eest.

Üks mure on mul pikka aega olnud juba- mu läpakas. Eelmise aasta suve paiku hakkasin ka siis uuendama enda arvutit Win10-le aga ei kukkunud nii hästi välja. Kuna jälgisin kogu protsessi ja olin läpaka juures terve aeg, ei olnud mul enne tarvis läpakat vooluvõrguga ühendada ja laadima panna, vaid ootasin, kuni too mulle ise märku annab, et aku hakkab tühjaks saama. Järsku helistati mulle ja pidin hirmus kiiresti autoga korra sõitmas käima. No nii kiiresti, et see läpakas ununes kohe ja kui mõni aeg hiljem tagasi jõudsin, oli ekraan kustus- aku oli muidugi tühjaks saanud. Nii see läpakas mul siiani kodus seisab ja kui käivitad, näitab ainult logo ja taaskäivitub ja logo ja taaskäivitub jne. Ma olen ise kõige lihtsamaid võimalusi selle probleemi lahendamiseks proovinud aga mitte pole välja tulnud. Seega- kui sul on mu murele lahendus ja sa saaksid mind sellega aidata, palun kirjuta mulle.

Noh, üldse minu ja tehnikaga ei ole kunagi hästi lood olnud vist. Kui palju olen ma enda telefonidega garantiis ja paranduses käinud ning kui mitme erineva probleemiga? Oi ei tea. Eelmise aasta aprillis ostetud Xperia Z5 on siiani (ilmselt ka tänu telefonikaantele) väga hästi hoitud olnud ja kavatsen selle nii ka jätta ikka.

Ja millegipärast on mul siiani olnud komme igas postituses kedagi justkui tervitada. Ma ei tea, kust see küll tuli aga miks ka mitte! Kui ma kellegi blogi loeks ja imekombel märkaks, et ta mind tervitab, siis see teeks tuju ju veel paremaks. Seekord siis saadan palavad tervitused enda keskkooli aegsetele klassikaaslastele, kui loete! :) Tsauki!