Täna tuleb selline lühike segamisi postitus, jutustan natuke sellest ja siis sellest.
Meil on noortekas nii, et mind ja Imbit abistavad igapäeva toimetuste ja ürituste läbiviimisel tublid ning aktiivsed noored- neid on selline mõnus paras kamp ja nad on alati valmis lahingusse minema meiega. Aga mingi hetk on nii, et "vanad" noored saavad tasapisi suureks ja sõidavad ülikoolidesse ning Eestimaa teistesse otstesse ära ja meiega ühinevad uued tublid aktivistid. Mõni aeg tagasi nii juhtuski. Meil on uus kamp neidusid, kes meiega koos nüüd toimetavad. Need "vanad" noored lendasid kõik eri suunas: kes Tallinnasse kõrgkooli või kutsekooli, kes kolis ära, kes otsustas üldse heade mõtete linna Tartusse suunduda ja täiel rinnal tudengielu nautida. Mõni meie "vanadest" noortest leiab ikka vahepeal tee meie juurde üles ja tuleb külastab meid vahel. Meie tubli diskor käib siiani noortele plaate keerutamas. 1. märtsil saab mul noortekas 3 aastat töötamist täis ja naljakas on mõelda, et minu ajal on meie noortekogu (kutsume oma aktiivseid noori niimoodi) juba korra vahetanud.. Lõbusalt naljakas on üldse mõelda, et ma töötan koos Imbiga, kelle noor ma ise kunagi olin ja kelle valvsa pilgu all noortekas üles kasvasin. Ja nüüd töötame koos ning uued noored kasvavad üles.
Üks päev käis mul kunagine noortekogu liige Maarit külas ja rääkis ka, et nii põnev on mu kirjutamist lugeda ja sedagi, et pusledega jändan ja kohe tekkis tal endalgi tuhin peale! Nii äge! :D Ma kohe lendasin meie pusleriiuli juurde ja andsin temaga kaasa enda jaanuarikuu pusle. Nii suur rõõm oli kuulda, et kellelgi on põnev lugeda ja et on šnitti saadud mu jutust! Sest ega ma ju siin mingid põnevikku ei kirjuta, vaid panen lihtsalt enda mõtted ja tegemised kirja.. No väga cool! :D
Neljapäeval toimus siis üritus SÄRTS 2017, millest ühes eelmises postituses kirjutasin. Tegemist on Saue Valla noorte tunnustusüritusega, kuhu oma ühe noorema õega koos sõitsime ning Imbi koos teiste noortega koos bussiga kohale tuli. Üritus toimus Laagri Mustkunstiteatris, kus õhtut alustas mustkunstnik oma väikse etteastega, siis tunnustati noori ja kuulutati välja ka Saue Valla noortesõbralikum tegu ning ürituse lõpetas Getter Jaani akustilise esinemisega, kitarril saatis teda Mick Pedaja.
Ja milline tore üllatus- sain kolmandat korda SÄRTS-u tiitli! Mul nii hea meel ja suured, soojad tänusõnad MTÜ Vanamõisa Külale ja Katrinile ning mu ülemusele Jaanusele! Nemad olid mind sinna esitanud ja mul on suure ja positiivse üllatuse kõrval muidugi siiralt hea meel selle üle! Aitäh teile! :)
Muidugi olid meie küla ägedad noored Violette (mu tubli õde!), Kelli-Ly, Martin, Henry ja Hendrik ära märgitud ja Imbi ning ta elukaaslase Tarmo korraldatud Videomängude Päevad sai meie valla kõige noortesõbralikuma teo tiitli!
Reedel tähistasime noortekeskuses lähenevat sõbrapäeva! Päeval olid tegevused noorematele ning õhtul pidu vanematele noortele. Ammu pole meil olnud üritust, mis oleks vanuse poolest pooleks tehtud ja kuna meie noored avaldasid juba eelmine aasta soovi, siis otsustasime, et sõbrapäevapidu tuleb vanusepiiranguga. No see oli jälle nii äge! Väiksemad noored nautisid oma päevast pidu täiega ning vanemad noored rokkisid enda õhtusel peol sajaga! Mulle ka nii väga ikka meeldis, et mõlematel vanusegruppidel oli oma hingamine ja said oma seltskondadega üritust nautida! Mitte, et meie tavalised üritused, kus kõik koos on, ei meeldiks; muidugi meeldivad! Aga meil Ääsmäel on nii äge värk see, et esimest korda on meie koolimajas paralleelklassides! Meie väikses külas! See tähendab, et väikseid lapsi on hästi, hästi palju ja kui me ürituse korraldame, on osalejaid meeletult palju. Ning vanus varieerub ju ka, seetõttu on nende huvid ja soovid ka täiesti erinevad. Seega seekord sai nii tehtud ja oli näha, et kõik osapooled tähistasid saabuvat sõbrapäeva väga meeleolukalt! :)
Hilisõhtul, kui üritus peetud sai, istusime sõpradega väikses seltskonnas. Laupäev oli puhkepäev ning heitsin pusle kõrvalt pilgu peale enda seriaalidele, mida meelelahutuseks vaatan- ikka lemmik Grey's Anatomy ja lõbusalt omapärane The Big Bang Theory. Olin kuskil tund-poolteist puslega kakelnud ja mõtlesin, et no see on ikka paras pähkel. See ei ole tükkide poolest keeruline, vaid toonide ja mustrite poolest. Panin pusle kõrvale ja andsin alla. 10 minutit suutsin jonnida ja siis olin tagasi pusle kõrval. No, tasapisi läheb aga ma ütlen ausalt, et mõnus pähkel ikka on.
Õhtul saime taaskord sõbudega kokku ja veetsime õhtu kaardimängude seltsis. Üks mõnus kaardimäng, mida meiegi eile mängisime ja mida soovitan teilgi teinekord seltskonnas mängida, on Gentlemen. Ja teine äge mäng on Bismarck aga seal on üpris oluline ka mängijate arv.
Tänane päev on olnud rahulik ja samuti puhkepäev. Väheke koristamist ja nüüd arvuti taga. Ema siin enne praadis krevette ja no kui rõvedad need elukad ikka on! Mõtlesin kohe nende jubeduste peale, mida mu vanemad on sööma hakanud alates sellest hetkest, kui nad leidsid meie pere teise poole- perekond Kullakangid! Nemad on pärit Viljandist ning nad justkui ongi meie pere. Igatahes, nii, kui mu vanemad Eku ja Erkkiga tutvusid, on meie külmkapis hakanud leiduma minu jaoks väga hirmsaid asju; seda siis kas välimuselt või lihtsalt toidu iseärasuste tõttu.
Ma olen selline inimene, et mulle väga uusi asju proovida ei meeldi. Mis väga, pigem üldse mitte vist. Ma ei söö mingeid erilisi gurmee-värke, vaid täiesti tavalisi asju. Ma ei taha üldse proovida midagi sellist, mida ma varem söönud/joonud pole ja mis kohe üldse hea ei tundu; kiitku teised seda, palju tahavad. Näiteks kunagi algklassides ei söönud ma pelmeene, ei praetult ega keedetult. Praegugi ma neid limaseid keedetud klimpe ei söö aga praetult vahepeal ikka; nii harva, kui üldse teeme. Igatahes tundusid pelmeenid äärmiselt kahtlased ja mul polnud mingit huvi neid sööma hakata. Ükskord mõtlesin, et teen vanematele head meelt ja proovin siis ühte praetud pelmeeni ja ... need said üheks mu lemmiktoiduks väiksena!
Mõned kuud tagasi ei söönud ma hommikuputru:kaerahelbeputru või neljaviljaputru vms. Ja nüüd ma loodan, et hommikul külmkapis piima oleks ja ma saaksin putru keeta! Appi, kui maitsvad ja toitvad need on! Enamik, kes on mind enda juures võõrustanud ja hommikul mulle putru pakkunud teavad, et ma kohe üldse ei tahtnud neid süüa! Mulle tundusid need taaskord mingid lögased massid ja üldse ei kutsunud. Eelmise aasta lõpus tegi õde hommikul enda neljaviljahelbeputru ja salaja maitsesin- mmmmmmm!
Ma ikka väga harva ja peaaegu, et üldse mitte proovin uusi asju. Ma vaidlen ja punnin vastu ja ma ei taha neid asju proovida ju, ükstapuha, kui palju keegi kiidab ja soovitab. Ja see veel puuduks, kui hakkaksin sööma neid jubedusi, mis siis laual on, kui meie pere ja Kullakangid kokku saavad! Ooooh, jumal. Ükskord tulin koju ja suur oli mu üllatus, kui leidsin laualt suurest klaaskausist üles kõik huvitavad mereelukad- krevetid, kammkarbid, kaheksajalad jne. Noh, nende jaoks üks mmmmõnus salat! Prrrrrr!
Praeguseks saigi jutt otsa. Sõime perekonna õhtust just ja lähen vaatan, ehk saan mõne jupi puslet veel kokku. Ja äkki mu perekond soovib muusikaviktoriinis osaleda, see oleks vahva!
Teile aga mõnusat õhtu lõppu ja tegusat uut nädalat! Seekordsed tervitused saadan ma Viljandisse! Eks ikka kõigile neile, kes mul seal sõpradest ja tuttavatest on :) Tsau!
 |
| Eputan SÄRTS 2017 tiitliga ;) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar